Esimesel korral Ujis ja Honteni perekonna kaupluses olles küsisime, kas oleks võimalik teed ka maitsta ja saime vastuseks, et teemeister klientidele teed ei paku, vaid proovib ja katsetab ise erinevat teed. Rahuldusime vastusega ja jalutasime poes endiselt ringi, kui meie juurde tuldi ja öeldi, et teemeister soovib meile siiski teed pakkuda. Oli suur õnn, et me jutule saime. Mõistsime üksteist…
Sügav huvi Jaapani teekultuuri ja traditsioonide vastu oli kestnud juba mitmeid aastaid. Maailm muutub kiiresti ja autentsed ja algupärased traditsioonid võivad ühel hetkel jääda väga haruldaseks, seega tundus meile, et on õige aeg ( viimane aeg) minna ja uurida seda teemat põhjalikult Jaapanis kohapeal. Tutvuda teekasvatajatega, vaadata kuidas toimub tootmine ja missugused on võimalused seda head, tervislikku ja suurepärast jooki…
Kevadine kirsiōites Jaapan on lihtsalt fantastiline, see mis tõeliselt rabab on selle ulatus ja see pühadus ning eriline aukartus kogu selle sündmuse ümber. Juba rongijaamades suunavad sildid kirsiaedade juurde ja inimesed liiguvad kolonnidena kōik ühes suunas. Osakas on juba näiteks suurimas kirsiōite nn” leiukohas” üle 5000 kirsipuu, mis mööda jōeäärt looklevad, lugematud söögikohad ja piknikud, mida inimesed suurte gruppide kaupa…
Vahvaid teekanne ja puidust meisterdatud imevigureid leidub tohutult. Selle vahva onu käest ostsime metalse teepurgi mis sulgub hääletult, see lihtsalt vajub sahinal kinni, seda imet saame teeüritustel näidata.…
Jaapani reis on ühe suure unistuse täitumine. Peale aastatepikkust raamatute lugemist ja uurimist saab ta siis nüüd teoks. Ja mitte niisama vaid kohe eesmärgistatud kohtumiste tähe all. Ootavad kohtumised teeistandustes ja teemajades. Ja see ei tulnud niisama lihtsalt 🙂 nii viiendas meilis kui juba peaaegu loobumisvõidu andsime saime kontakti, et meid oodatakse ja võetakse vastu.