Vahvaid teekanne ja puidust meisterdatud imevigureid leidub tohutult. Selle vahva onu käest ostsime metalse teepurgi mis sulgub hääletult, see lihtsalt vajub sahinal kinni, seda imet saame teeüritustel näidata.

Üks huvitav kogemine oli kohe esimesel päeval see, kuidas jaapanlased lastega käituvad – milline rahulikkus ( seniajani ei ole kohanud veel ühtegi inimest, kes lastega kurjustaks). Mis mulle tõeliselt muljet avaldas oli aga see, kuidas rongis sõites ühel paari aastasel poisipônnil hakkas kannatus täielikult katkema ja kehakeele järgi oodanuks sealt korralkku kontserti, lapse ema kummardus käru juurde, kallistas possi ja sosistas talle midagi kōrva ja olukord muutus sekunditega. Pōnn naeratas emale ja jätkati rahulikult sõitu.

Liigume palju ühistrandpordiga, rongisōit on siin tōeline ajavôit ja kui aru ei saa, kuhu suunduma peab, siis aitavad kas lahked kohalikud vōi ilmub kusagilt nurga tagant välja jaamakorraldaja.

Mida suuremad linnad, seda vähem on kimonodes daame, sellest on tuline kahju, sest nad on lihtsalt nii võrratud.