Esimesel korral Ujis ja Honteni perekonna kaupluses olles küsisime, kas oleks võimalik teed ka maitsta ja saime vastuseks, et teemeister klientidele teed ei paku, vaid proovib ja katsetab ise erinevat teed. Rahuldusime vastusega ja jalutasime poes endiselt ringi, kui meie juurde tuldi ja öeldi, et teemeister soovib meile siiski teed pakkuda. Oli suur õnn, et me jutule saime. Mõistsime üksteist verbaalselt tänu sellele, et teemeistri tütar oli abiellunud šveitsi noormehega, kes oli Jaapanis teemeistriks õppimas ja nii lahenes ka meie keeleprobleem. Mainisime, et oleme samalt maalt kui Baruto ja siis soojenesid suhted täielikult.

Saime teada, et see perekond on teega tegelenud juba kuusteist põlve järjest. Nad on äärmiselt toredad, avatud ja sümpaatsed inimesed. Nende perekond varustab teega ka Jaapani keisrit. Meile näidati uhkusega pilti ajakirjas, kus oli nii keisri perekond kui ka teemeister Sannyu, kes on osalenud neljal korral Jaapani teemeistrite võistlusel ja selle kahel korral võitnud.

Teisel korrusel on teemeistritel tore väike muuseum, kus on võimalik näha savist teetünni, millega iidsetel aegadel keisrile teed viidi, samuti ajaloolisi pilte teekasvatusest ja töötlemisest. Esimene saak läkitati alati keisrile. Tee oli püha ja kui saaki valitsejale toimetati, siis pidid ka kõrgest seisusest shogunid põlvitama ja teele oma austust avaldama.