Lood maharajadest ja maharanidest on võlunud mind juba pikka aega ja nii saigi siis seekord ja seda enam, et reisin oma kalli maharajaga koos see plaan ettevõetud. Ja soovitan seda küll kõigile 🙂 kui hotelli kohta kommentaare lugesin , siis tuli sealt välja, et tegemist pole ei viie ega kuue tärniga vaid see on midagi enamat kui oskate ette kujutada ja nii see ongi.
Kohe algusest peale, esimese hooga saatis madaam küll hotellile valeandmed saabumise kohta, internetti sai Sri-Lankas kuidagi hüppeliselt ja nii suure kiiruga saatsin neile vale lennu andmed ning madaamil paluti täpsustada, et kas hotelli auto ( hotell asub Jaipuris), peaks vastu tulema juba Delhisse, sellega sai õnneks korda, aga juba teist korda meie reisi jooksul oli muudetud lennuaega, ilma meid informeerimata. Õnneks olime varakult lennujaamas ja meid lihtsalt veeti otse boardingusse. Seega siis pidime jõudma kohale1,5 h varem kui auto oli tellitud, kohe väike segadus oli meie jaoks, aga mitte palee jaoks.
Jõudsime Jaipuri ja meid ootas ees juba kaks inimest, autojuht ja lisaks ka esinadaja hotellist Raj, kes kandis uhket vormi. Lennult haarati meie kotid ja veel lennukamat andis Raj märjad käterärikud värskenduseks, külm vesi ja hommikused värsked ajalehed, aga see kõik oli alles algus. Jõudes hotelli lendas välja ülespoole keeratud kinganinadega ja turbaniga mees, kes kandis hiiglasuur brokaadist päiksevarju, et meile jumala eest otse zeniidist paistvat päikest peale ei paistaks, rõdult viskasid imekaunid sarides tütarlapsed meile roosikroonlehti õlgadele ja sulnilt asetati kaela jasmiiniõitest pärjad ja hea õnne märgiks täpp ka otsaette.
Tuba ja kõik on super-hüper, väikese kabinetiosaga, ikkagi ju Maritra komandeering ja kirjatööd on juveelikaupmehel ka vaja teha. Tuppa jõudes tervitusjoogid ja kuidagi veider on, et kui kuhugi pilgu pöörad, siis panevad inimesed käed rinnale ja kummardavad. Detailide vaatamisse võib siin lihtsalt ära uppuda ja ennast unustada, itaallased on sajandi alguses väga palju vaeva näinud, nii on kuningliku perekonna söögiruumis, kus õhtustasime on kõik laemaalingud nende tehtud. Omal ajal söönud seal õhtust 80 inimest pika laua taga ja igale külalisele oli oma teenindaja. Aga ega neid on siin praegu ka ikka väga palju. Kes on kastmepakkuja, kes jookide, kes tutvustab menüüd ja kes maja ajalugu. Lausa vagunitekaupa tuleb neid ette. Ja ametid on siin meie jaoks veidrad, üks naljakamaid on muidugi minu jaoks tuvide peletaja. Kenas ja pidulikus rahvusrõivas mees, kes käib mööda aeda ringi ja teeb valge rätikuga plaks ja siis mõned tuvid ehmatavad selle peale ja lendavad ära. Tuvid on siin sihvakamad kui meie omad
Kirjutan praegu vahvas aias palee taga ja lisaks kirjutamisele mängin peitust paabulinnuga. Siin on nimelt päris paabulind, kes mööda territooriumi ringi jalutab, seni pole ma seda pilti veel saanud, kus saba kogu oma kirevuses avaneb, ta lihtsalt jookseb siin edasi tagasi ja kena saba lohiseb mööda maad järgi.
Üllatusi on siin igal sammul, käid korraks toast ära ja jälle mingid muutused ellu viidud. Eile ootas meid linna ja losside retkelt naastes vann roosikroonlehtedega. See kuumus, mille eest hoiatati on muide väga lihtne taluda, hetkel 39 kraadi sooja, istun aias ja kuna kuumus on nii kuiv, siis ei mingit higistamist. Selle eest hoiatati meid Eestis ikka väga, et me käiksime märg müts peas ringi. Aga siin ma istun ja isegi rätikut pole hetkel peas.
Teeninduse tase on siin tõesti midagi sellist, mida kasvõi korra elus on tore kogeda ja kui varakult tuba broneerida, siis kogu selle elamuse on see täiesti mõistlik. Söögisaaali nõud on näiteks kaetud 22 karaadise kullaga, tee joomiseks olid Versacci tassid jne. Ja muidugi kultuuriprogramm. Eile õhtul mängis aias dzitaarimängija imeilusat India muusikat, meie päritolu kuuldes soovis kohe euroopalikke polkasid mängima hakata, aga suutsime teda õnneks takistada ja ta jätkas Indiaga. Ja osa kontserdist oli ainult meile kahele, privaatne lähenemine.
Teises aias oli tantsupeogramm, selle võtame täna ette. Peale nii intensiivset reisi on lihtsalt super viimased päevad veidike luksust lubada. Kõik on olnud tunduvalt ägedam kui oskasin üleüldse ettekujutada.
Jaipur ise on muidugi midagi täiesti erilist, juba ainuüksi Amber Palace, ehk Fort mäekünkal on täielik maailmaime. Kõik see varjudemäng, maalingud seintel ja arhidektuurilised lahendused, Peeter tegi seal tohutu hulga pilte, sest silm ei suuda kogu seda ilu korraga haarata, ehk fotograafiahuvilistel oleks seal tohutult tegemist. Meil selgus ka, et oleks paremat objektiivi vaja.