Nüüd see siis juhtus:). Armusin Kashmiiri vaipadesse ja tugevalt. Remargi korras võib öelda, et hetkel pole mul kodus ühtegi vaipa, seega on see päriselt midagi täiesti uut. See on küll tõsi, et olin Adili eelnevalt  palunud, et sooviksin võimaluse korral vaibakudumise protsessi näha. Seda, kuidas Kovalamis vaibakaupmehed oma imesid küll ühte ja teistpidi lahti rullivad olin India reiside ajal ohtrasti näinud, aga mingit tugevamat reaktsiooni polnud see minus seni esile kutsunud. Ja samuti olin kuulnud lugusid , et a lot of work jne, aga mingit mõjuvõimsat tõuget see polnud esile kutsunud.

Ja siis see juhtus. Olime Adili pea täitsa sassi juba ajanud, kõik need aedade külastused, aiad koos tulpidega ja ilma tulpideta, mandliõitega ja terassidega, igal juhul oli seda talle juba liiga palju saanud nende üürikeste päevade sisse. Seda peab ka mainima, et need aiad on tõesti lihtsalt fantastilised, kui proovida ette kujutada mägesid ja nende vahele  tulbiaedu nii kaugele  kui silm ulatub, purskaevud, astmelised terassid – lihtsalt ime.Ja mandliaias sattusime veel ühe toreda seiga pealtnägijaks, mida Adil meile tõlgendas. Meie jaoks olid seal kaks gruppi erinevatest suundadest üksteisele lähenevaid erinevas vanuses inimesi, aga tegelikult oli see hoopis “arranged abielu” pruudi ja peigmehe esimene kohtumine. See kõik peab toimuma nii, et mõlemapoole sugulased on läheduses. Nad kohtuvad avalikus kohas ja siis mingiks ajaks saavad potensiaalsed pruut ja peigmees omavahel rääkida nii, et vanemad ei ole kuuldeulatuses. Ilm oli sellel päeval vihmane ja vägagi jahe, Adili sõnul ei saanud see olla pikalt ettevalmistatud, sest kummalgi neil ilmale vastavaid riideid seljas ei olnud ja vähe sellest, neil ei olnud isegi vihmavarju ühes.

Igatahes jalutasid nad meie ees väga õhukestes rõivastes ühe pargis asuvatest  paviljonide poole, kuhu nad meist  maha jäid läbirääkimisi pidama. Soovisime neile mõttes õnne  ja jalutasime edasi. Adil rääkis meile kuidas tema oma kihlatuga salajasi kokkusaamisi korraldas. Kashmiiris ja vähemalt sellel aja kui Adil kihlus oli kord väga range. Mingit niisama tüdrukuga jalutamist kui Sa abielus pole ei ole lubatud teha. Adil näitas meile puid, mille allta tundide kaupa oma kihlatut Fociat ootas. Kord oli isa kodus, siis onu ja tüdruk ei saanud välja lipsata ja isegi kui oli lipsanud ja parki jalutama pääsetud, võis politsei pargis küsida, et kas olete abielus. Kord olla juhtunud selline pahandus ja Adil vastas et pole abielus ja tüdruk jällegi, et on ning see ajanud avaliku korra valvuri päris marru. See on väga sarnane ka statistilistele uuringutele, mis näitavad, et selle küsimuse vastust on raske klappima saada 🙂 alati tunduvalt rohkem naisi vastab sellele jaatavalt kui mehi. Seda seletas meile ülikoolis juba statistika pro professor Mereste.

Aga, et jutujärjega vaipade juurde tagasi tulla, siis oli  Adil viinud meid enda vanematekoju ja kui koduväravast sisse keerasime, siis imestas ta ise ka , et tõesti ei tea kuidas ta äkki oma koju sattus. Siis meenus talle vaibakudumise palve ning ta võttis kõne oma õemehele, kes seda äri juba mitmendat põlve ajamas on. Ja õnn oli meiega, õemees saadaval ja isegi Adilile endale üllatuseks toimub osa kudumist ka linnas ( enamus küll Srinagarile lähedastes külades) . Vahepeal naeratas õnn mulle veelkord ja Adili ema kinkis  imearmsa väikese vasest samovari. See läheb nüüd esitlustel aukohale ( sütega luban, et korteris täitma ei hakka)
Mis edasi juhtus oligi nagu täiesti teiselt planeedilt. Kui neid pilte Sri-Lankas näitasime austraalia päritolu  hotellimanagerile oli ta veendunud, et meister on tegelane ” Sõrmuste isandatest”. Vaibameister oli nb! siniste silmadega ja ebamääraselt  punaste kulunud  juustega ja  hoone, kus kogu tegevus toimus oli väga vana  ning stiilsete detailidega. Telegedel oli mauskript, mille järgi meister kudus ja see nägi välja nagu munkade pühad tekstid. Adil, kes on ometigi kohalik ja kogu kudumisasjaga varasest lapsepõlvest kokkupuutunud ütles, et tema sellest aru ei saa. Meie silmale oli see ühtlane konksude rivi, ei midagi sarnast nagu Burda vahel kunagi tikkimisõpetused olid, et mis värvid ja mitu pistet ja kogu pilt ka veel. Lihtsalt nagu papüüruserullid veidrate konksudega. Konkreetne vaip, mille tegemist me nägime oli kolmeteist värviga  ja töö selle kallal kestab ligi  kuus kuud ning rohekem kui 6-7 tundi päevas seda teha pole võimalik sest silmad ei pea lihtsalt rohkem vastu. Mulje selle protsessi jälgimisest oli vapustav.
Katuseall oli ruum, kus hoiti värvitud siidivihke ja manuskripte. Siidi valmimist olime juba Adili isa tehases jälgida saanud ja vaipadesse läheb see siid, mis tekib siidiriide tootmise tagajärel. Vaibad , mida vaatasime olid 80%siidi ja 20% puuvilla ja oli ka 100%siidivaipu. See ilu ja see tunne, mis tekkis neid vaadates ja peale astudes oli lihtsalt ohhhh… .Siis ei jäänudki midagi muud üle kui vaibad ülemisele korrusele kaaluma viia. Ja kohapeale jäid veel mitmed kaunidused, mis kripeldama jäid. Teen kindlasti ühe Kashmiiri eri õhtu ja seal saab neid imesid oma silmaga vaadata. Ja mis oli veel põnev, et kui vaibad valmis saavad,  siis alguses näevad nad välja nagu niitmata muru ja seejärel niidetakse nad pealt ühtlaseks, pestakse ning tehakse ära servad. Ühel meie valitud vaipadest (  paabulinnuga) olid veel servad tegemata, aga selle vea sai õnneks parandada ja sõitsime väga ägedasse linnaossa, kus elasid käsitöölised ja järgmiseks hommikuks oli paabulind kenasti kohale lennanud ja servad kenasti korras.

Kontakt vaibamaailmaga sai loodud ja ka teadmine, et sellisel moel on see väga haruldane kunst , Adil avaldas kahtlust, et 10-15 aasta jooksul võib see kunstiliik tõsisesse ohtu sattuda, esimesed märgid on juba õhus. Ka Adili pere tegeles varem vaipadega, aga kui 2009 majanduskriis saabus, siis vähenes ostmine drastiliselt ja tundus mõistlik keskenduda vaid  sallidele ning siidiriide tootmisele. Igatahes on väga tore, et perekonnas keegi veel sellega tegeleb ja on võimalus endale kena vaip soetada , mis põlvest põlve kestab ja puhast rõõmu loob.