Jaapani tee ajalugu ulatub esimese aastatuhande eelsesse perioodi, mil buda mungad esimesed teepõõsad Hiinast Jaapanisse tõid. Tee käekäik jääbki mitmesajaks aastaks buda munkade kanda. Veel enne 1200. aastat populariseerib üks neist – munk Eisai (Yeisei) – teed kui tervistavat jooki. Juba 1211. aastal saab temast ka esimese jaapanikeelse teeraamatu autor. Ligikaudu samal ajal hakkavad teekasvatusega katsetama ka Jaapani talupojad.Tol ajal käis tee valmistamine nii, et peale korjamist teelehed kuivatati, seejärel röstiti kuumadel pannidel, segu uhmerdati ja keedeti vees. Selline tee arvatakse olevat olnud mõrumaitseline jook.
- 14.sajandi paiku võetakse teelehtede jahvatamisel kasutusele kiviveskid. Sel ajal sünnib eeldatavasti ka vispel ja matcha tee eelkäija. See jook saab oma erakordsuse tõttu mitmeteks aastasadadeks vaid valitud munkade ja kõrgklassi joogiks.
- 15.sajandil esitleb Rikyu San Jaapanis esimest korda teetseremooniat ja sellest saab alguse kuni tänapäevani kestev Jaapani ühiskonna eri sotsiaalseid kihte puudutav märgilise tähendusega rituaalne tegevus, lausa rahvuslik kunstivorm, milles püütakse tabada elu hetke puudutust.
- Jaapani tee ajalugu teeb ehk oma suurima suunamuutuse 1738. aastal, kui Sohen Nagatani (1681–1778) töötab Uji piirkonnas välja teelehtede kuivatamise aurutamismeetodil. Tänu sellele uuendusele said välja areneda need teekasvatuse ja -valmistamise ning muidugi ka joomise võtted, mis Jaapani teekultuuris on säilinud tänapäevani. Uji piirkonnast saab parima Jaapani tee sünonüüm ja tänu tugevatele traditsioonidele, jätkuvale pühendumusele ja kompromissitusele on Uji tänapäevani paik, kust pärineb kõige peenemaitselisem tee. Sel perioodil saavad sisuliselt oma tänapäevase näo Jaapani tuntumad teesordid – sencha, sencha karigane, genmaicha, genmaicha matcha-iri. Houjicha jääb edaspidigi ainsaks röstitud teeks, nagu see oli olnud juba mitme sajandi vältel.
- 1841aastal töötatakse Uji piirkonnas välja Jaapani kõrgekvaliteedilise tee gyokuro kasvatamise ja valmistamise meetodid, mille omapäraks on teevalmistamise protsessi (aurutamine, kuivatamine, rullimine, sorteerimine) pikendamine kahe- kuni kolmekuuliseks ja teeväljade katmine roomattidega lehepungade ilmumisel umbes 30 päeva enne teelehtede korje alustamist. Roomatid varjavad taimi päikese eest, sest vilus kasvades hakkab lehepunga kogunema rohkem mineraalaineid ja klorofülli, sellega saavutatakse joogi ergum roheline värvus ja nüansirikkam maitse.